vormiõpe.

teise nurga alt.

(olgu meenutatud, et viimati illustreeris neil lehekülgedel seda teemat isevärki parukaga kersaluriin.)

avastus.

sellel pildil seisan aegna pst ja rahu tee ristil.
nagu näha on mõlemid ehitamata.

sellele ristmikule projekteerin noortekeskust.
see jääb kaa ehitama.

aasta eest tegin projekti narva mnt ja mustakivi tee pikenduste ristile.
need pikendused on kaa mõlemid välja ehitamata.

hamburgerid.

ja te võite vaid arvata,
mitu loengut on võimalik ühe öö jooksul kuulata
ja mitu õhupalli lõhkuda
ja mitu joonist teha

ja seda võite kaa arvata, kust ostet toitu seejuures süüa..

marmelaad.

kuna ma õpin ometigi arhosakonnas ja kuna see ei ole üldse lihtne,
siis ei tule ikka seda sissezoomi milano linna massehitusse.

eiveel.

näete hoopis sellist asja ja see tunduks ju päris hea nali,
kui ma selles majas ei elaks.

mb.

üpris häbelikud oleme.

vaatluspraktika.

käisime milanos.
kõik pildid said valgust.

õigepea tuleb mõni sissezoom kaa.

vaadake.

tallinnas tõstavad praegu häält tummfilmid. ennekõike just ses mõttes, et filme saadab algupärasel kombel elav helitaust. sajandivahetuse tummfilmidele mängiti saatemuusikat klaveril, kümnendatel aastatel võeti kasutusele orelid ja neist arenesid välja spetsiaalselt kinode ning teatrite tarbeks kohaldatud klahvpillid, mille kohta enam 'orel' öelda vaat ei saagi. pigem olid need ühemeheorkestrid ja sageli rohkemat veel. nt 'mighty wurlitzer'i nimeline pill võlus välja helisid galopeerivatest hobustest äikesetormideni. ma olen alati sündi taga istudes mõelnud, mis värk nende müsteeriumhelidega on. aga nagu ilmnes, on nad pillide sees juba sajandi jagu olnud  ja las nad siis olla seal pealegi. 

festivali juurde tagasi tulles.. on zviga vertovi 'inimene filmikaameraga'(1929) mu kauakauaaegne lemmik. see liigitub linnasümfooniate alla ning annab sellele kategooriale omaselt ülevaate ühe päeva jooksul ühes linnas toimuvatest protsessidest. too näide räägib odessast, ent umbes sama palju räägib ta avangardist, ajast/ruumist, nõukogude inimesest. väidetavalt, ehkki ise neid väiteid ümber lükates, on vertov paljuski šnitti võtnud kaks aastat varasemast walter ruttmanni filmist 'berliin - suurlinna sümfoonia', mida saatsid festivalil ÖÄKi trummid ja bassid ja see oli ookuikhuul. veel toodi linale elava tekstitaustaga jaapani film 'madu' ning argentiinas valmis vändatud 'antenn', mis kunagi pöffilgi nähtud sai (tšaum4t). hommepäev saab festival friedrich wilhelm murnau lõunamere looga 'tabu' lõpu ning dialoogi, värvi ja elava süžeega filmid nõuavad nüüd üksjagu harjumist.

sajandi lõpupoole filmiklassikast pakuvad eelnevalt nimetatuiga sama laadi elamust ron fricke 'baraka' ja godfrey reggio 'koyaanisquatsi'. lisaks veel hulk linnasümfooniaid, millest mõnd näeb lähinädalail kumus ja üht täiesti tallinna teemalist kuulu järgi juba sügiskuudel.