Friday, January 4, 2013

true story.




























tervitan teid selle võluva klouniga, kes mulle igal hommikul ja õhtul Doonau kanali ääres nii armsalt järele naeratab. 'Tallinna sümfoonia' ei olnud õigupoolest suurem asi, aga kui te nüüd Mozarti 25. mängima panete, siis saate osa hoopis ühe teise linna sümfooniast ja dokumentalistikat. siin see on: Viin - esimene tulemine. veel olgu öeldud, et tegelikult pean blogi filmilintide peale, aga neile teht pilte olen ka ise üksnes läbi kaameraobjektiivi näinud. nii tunduski, et nüüd tagasimineku eel on vaat et viimane aeg digitaalia toel kokku võtta, kui hästi see linn mind ikkagi kohelnud on.

























no kõigepealt... on mul aed, kus ma käin hommikukohvi joomas ja naabritädidega juttu ajamas. ja kui elada stuudio moodi korteris, kus köögi ja elutoa ja magamistoa vahel ei ole ühtki seina, sest tubasid ongi ainult üks, siis on võrdlemisi võrratu, kui ei pea kõiki igapäevaseid toiminguid nende seinte vahel tegema, vaid saab minna seina taha.

























jup, mul on Corbu diivan! ja korter ise on mul ergeschossil ehk siis tänava tasapinnas ja tõenäoliselt ennemalt maja uksehoidjale või kojamehele kuulunud. esmalt ei olnud mul seal esemelist ei midagi muud kui wc-pott ja paar kraanikauss ja pliit ja nii möödusidki esimesed Viini päevad tšetšeeni meeste seltsis kaubikuga vanakraamipoodide ja IKEA vahet sõites. unustamatu. 

























kodu asub 9. rajoonis Spittelau lähistel. see on väga kirju kant, millel on igast ajast oma tugev pitser. omajagu domineeriv on Punase Viini aegne sotsiaalehitus, mille märgina on igal teisel majafassaadil punaste grotesksete tähtedega tekst 'Volkswohnhaus der Gemeinde Wien 1924' vms. ja võrratu Karl-Marx-hof on minu kodust vaid jaama kaugusel. minu tänava hoonestus on parasjagu pursui, aga samas ei ole midagi öelda... no palun vaadake seda trepikoda. on armastusväärne kül.

























Viini keskosa piiritleb ajaloolise bastionivööndi peale rajatud Ringstrasse, mille külgedele jäävad kõik olulisemad haldushooned. sellest mõne kilomeetri kaugusele rajati Otto Wagneri linnaplaneerimuslike ideede tulemine teine ringtee, mida tuntakse Gürtelina ja selle külje all elan mina. metroo on Gürtelil arkaadide peale tõstetud ja arkaadide all asuvad baarid ja kohvikud ja üks õdusam kui teine.

























minu kodust metroojaama kaugusele arvas Hundertwasser 70il heaks ehitada seesuguse soojusjaama ja veel asub seal WU - majandusülikooli maja, mis on nii suur, et see on lihtsalt nii suur, et see ei ole mõistuslik... ulatub see järgmise metroojaamani välja ja veel on tähelepanuväärne see, et kuna Zaha ja teised staarid projekteerisid majandusülikoolile uue kämpuse, jäävad WU ruumid järgmisest aastast tühjaks ja Angewandte hõivab need remondi ajaks endale. ainult tore, kui kool kodu kõrvale kolib.

























ja kui ma liiklen metroo asemel rattaga, siis möödun iga kord neogooti vaimus projekteeritud Votivkirchest ja vahi missuguse dissonantsi selle peale paigaldat reklaam tekitab.

























koolimaja asub meil muidu Ringstrasse ääres, aga arhitektuuriosakond on paigutatud kompleksi tagumisse ossa, mille projekteeris keegi mees 70ndatel ja nüüd projekteerib Johan seda Wolfgang Tschapelleri büroos edasi. atmo on nagu Tartu maantee EKAs - põrandad on fenomenaalselt mustad, kraanidest tuleb ainult külma vett ja siseruumides suitsetatakse. ehe. ja joogiautomaadist saab õlut.

























põmst sellised oleme me Lynni stuudios iga päev ja kogu aeg. elagu tehnokraatia.

























ja selline on Lynni stuudio frees. elagu tehnokraatia. (lisaks stuudiole võtan muidu kolme ainet, millest üks on CNC - eesti keeli vist arvprogrammjuhtimine - ja õpime selle loengutes just nimelt seda, kuidas faile freesimiseks ette valmistada ja kooli millimismasinaid kasutada.) ja see oli ka humoorikas, millist feimi ma sain, kui Austria riigitelevisioon üks päev kooli väisas ja meie freesitud maketist lähivõtteid tegema kukkus.

























ja veel on meil laserlõikur. elagu tehnokraatia. ja sellest rääkides ei saa reklaamimata jätta neid kauneid ninasarvikukujulisi nagisid, mille ma jõuluturu tarbeks tegin. võite kommentaariumis tellimusi sisse andma hakata. mõnel õnnelikul lugejal on selline juba koduseinal ja pajalapid ja köögirätid kõrvade/silmade/nina küljes rippumas. (järgmisel aastal teen rohutirtse ja känguruid ka, haha.)

























põmst sellised oleme me Lynni stuudios öösiti, kui keegi võtab nõuks linnukujulisele maketile jalad alla teha või stuudio köögis kõigile hommikusöögi teha. seekord võtsin mina. ja kui on jube kiire ja söögitegemise luksust lubada ei saa, tellime stuudiosse pitsat ja šokolaadikooki. huuh, need on maailma kõige mõnusamad eined.

























ja nii korra nädalas lükkame lauad eest ära ja kaunistame stuudio ära ja joome pirnenscnapsi ja tantsime nagu hullud. ja siis on meil Peter, kellel tulevad sellistel puhkudel alati maailma kõige tuusamad mõtted, olgu siinkohal mainit näiteks tema juuksuriettevõte, mille raames said kõik soovijad jõuludest inspireeritud soengu. kamoon, kes ei tahaks endale lumememmekujulist juukseseadet...

























mõnikord lükkame lauad hoopis niiviisi kokku ja laename kohalikult õpilasesinduselt ratastel köögi ja teeme kõigile õhtusöögi. soliidne. ja ma ei saa mitte aru, miks on Eestis tavaks pikalauapidudega jõuludeni oodata.

























ja vahetevahel teeme omades kodudes ka häid sööke ja kutsume sõbrad külla ja oleme eestlased. hindamatu.

























ja siis teinekord teeme jälle omades kodudes häid sööke ja kutsume jälle sõbrad külla ja oleme eestlased. hindamatu.

























ja tavaliselt lähen peojärgsetel hommikutel jala kooli ja naudin pühapäeva ja lasen vanemate rõõmuks endast no näiteks Stephansdomi taustal pilti teha ja nosin ise samal ajal no näiteks romanesco broccolit, sest Angewadte üliõpilastel on menüüs fraktaalgeomeetria ikka ja alati tähtsal kohal. haha. ja Lilian ütles, et Viin on kõige parem asi, mis saab ühe noore inimesega juhtuda ja mina olen temaga päri.