Wednesday, November 14, 2012

eksperimentaal-dokumentalistika.

ja ma loodan, et te ikka kindlapeale vaatasite etv-st just äsja 'tallinna sümfooniat',
millele kunagi läinud aegadel siinveergudelgi tähelepanu sai pöörat.

mina sattusin alles lõputiitrite ajal peale.
see igavene ajavahe !!

aga homme kell 12.45 näitavad veel.
lisaks juhtunule olen hakanud ka neid asju ära unustama, mis alles juhtumata.

Sunday, November 11, 2012

pimpin.




















ja veelkord arhitektuursest intelligentsist.
kuigi nokurat, rohkem neid küll külla ei kutsu.

Tuesday, November 6, 2012

arhitektuursest intelligentsist. intelligentsest arhitektuurist.

piltlikul moel on augustikuine Veneetsias-käik sellesse blogisse jõudnud juba 3 korral. kuna arhitektuuri-biennaal on veel viimast kuud üleval, siis on viimane aeg sõnaski teada anda, mida ma sellest kõigest ikkagi arvan ja mis asjus seal ise üles astusin.


Tänavuse arhitektuuribiennaali teemavalik Common Ground pakub lugematul hulgal tõlgendusvõimalusi. Minu jaoks on selles paljususes loetavaim biennaali kuraatori David Chipperfieldi taotlus vaadata mööda professioonisisesest hierarhiast. Paludes arhitektkonna nooblitel esindajatel lavalt publiku sekka astuda, püüab ta muuta biennaali etenduseks, kus ei ole eestkõnelejaid ega pealtvaatajaid. Püstitatakse küsimus, mis keelt räägitakse siis, kui loobutakse tiitlitest, unustatakse hinnangud, tegeletakse esindusliku asemel igapäevasega. Ka ühises keeles peetud kõnelustes ei saada üksteisest alati ühtmoodi aru, vaieldakse aga üksnes teemadel, mida ühtmoodi oluliseks peetakse.

Enam kui konkreetsed ekspositsioonid, läksid mulle korda avamisürituste käigus peale satutud arutelud. Giardini välilaval peetud programmilisi diskussioone kammitsesid paljuski viisakusväljendid, Backstage Architecture’i-nimelisel kohtumisel nähtud esitlused olid võrdlemisi projektikesksed, emotsionaalsetest aruteludest kantud Dark Side Club’i üritustele võis ligi pääseda vaid hea õnne korral, Sloveenia paviljonis aset leidnud 2112Ai [Architectural Intelligence] 100 YC [100 Year City] nimelise sümpoosioni kohta on mul aga öelda üksnes kiidusõnu. RMITi arhitektuurikooli Sloveenia päritolu professori Tom Kovaci korraldatud üritus oli avamisnädala keskmes ning tõmbas ligi suurriikide paviljonidega võrdsel hulgal külastajaid. Sümpoosioni aruteludele olid toiteks sadakond planeeringulist tulevikuprojekti, seal hulgas kaks Veronika Valgu ning Toomas Tammise juhendamisel valminud visiooni. Kõik tööd tegelesid käesoleval aastal kultuuripealinna tiitlit kandva Maribori linnaga ning valdavalt oli tegu suurejoonelisemate planeerimisstrateegiate väljatöötamise raames läbi viidud tudengiprojektidega. Tööde tõsiseltvõetavust kinnitab juba asjaolu, et enamikku neist presenteerisid – nagu oma hingeasja – professorid ise. 

100 YC 2112 AI
sümpoosion
Sloveenia paviljonis

A+A galerii ruumides
100 Year City projektid põhinesid valdavalt keerukatel andmestruktuuridel ja olid loodud parameetrilise tarkvara baasil. Tarkvara ei asenda üheski etapis mõtlemist, aga võimaldades hoomata infohulkasid, millest inimmõistus üle ei käi, on see komplekssete ruumiliste eesmärkide saavutamisel ometi vältimatu vahend. Skriptimistehnikate laialdasest levikust ja oskamatust kasutamisest välja kasvanud estetistlikud arhitektuursed lahendused on muutnud inimesed parameetrilise disaini suhtes mõnevõrra skeptiliseks. Kõikidel nähtustel esineb aga kaheldava väärtusega kõrvalvorme ja eks ole küündimatuid katsetusi tehtud teisteski arhitektuurivaldkondades. 100 Year City tööde disainiprotsessidel hoidis selles osas kontrollivalt silma peal RMITi innovatsiooni õppetooli professor Leon van Schaik, kes ei anna hetkemoodidest juhinduvatele „moodsa aja maniakkidele” sugugi armu. Parameetrilise disaini tegelikud tagamaad on kahtlemata sügaval esteetiliselt ekstravagantse pealispinna all. Sootuks olulisem on selle võime materjali- ja energiakulu kontrollides disainiprotsessi optimeerida ning resultaati lihtsa vaevaga ümber kohandada. Arhitektuuristiilid ei kujune kunstlikult, nad on lihtsalt üks vorm näitlikustamaks ühiskonna arengustaadiumit. Neile pakutakse püsimajäämiseks kohta ainult juhul, kui nad on oma ajastu kontekstis arusaadavad.

Ikka ja jälle kerkis aruteludes esile küsimus, kelle formalism siiski parem on. Sedalaadi aruteludel ei saagi tõenäoliselt olla ühesemat vastust kui näiteks küsimusel, milline klassikaks saanud stiilidest on parim. Professorite vankumatu sisemise veendumuse tõttu oli ka seda sorti mõõduvõttu nauditav kõrvalt vaadata. Tegu oli paljuski maitseküsimuste lahkamisega. Hoolimata levinud väitest on just maitseküsimused need, mille üle vaieldakse ja intellektuaalsel tasemel vaidlus on ikka edasiviiv. Iseäranis siis, kui seda toetab biennaalil ilmekas väljapanek, nagu näiteks arhitektuuribüroo Zaha Hadid Architects partneri Patrik Schumacheri puhul. Ühes Zaha Hadidiga kureerisid nad Arsenale Corderie saali intelligentseid vormiloomisvahendeid käsitleva näituse, mida pean selle tundliku läbitöötatuse tõttu üheks tänavuse biennaali võluvaimaks. Ekspositsiooni keskmes on metallelementidest ruumiinstallatsioon Arum, seda toetab ühel pool vormialase uurimistöö dokumentatsioon, millega tõstetakse au sisse vanameistrite Frei Otto, Felix Candela ja Heinz Isleri materjali- ja struktuuripõhiseid vormi tuletamise teooriaid. Kõrvuti ajaloolise uurimistööga esitletakse suurte laitmatute abstraktsete makettide näol ka enda panust vastavasse vormiuuringute lukku. Kogemuspõhise installatsiooni tagamaad saavad igakülgselt avatud – tervik töötab veatult. 

Mõne saali kaugusel asub Farshid Moussavi ekspositsiooniruum, mis teiseneb tema loomingust tuttavate tekstuuride projektsioonide mõjul pidevalt ümber, tõstatades küsimuse kollektiivse arusaama võimalikkusest arhitektuuris. Farshid Moussavi, kelle koos Alejandro Zaera-Pologa valminud Yokohama terminalihoonet peetakse parameetrilise arhitektuuri esimeseks ehitatud manifestiks, usub, et kultuuri fragmenteerumisega on kaduma läinud ka inimeste ühised ootused arhitektuurile. Sellega seoses ei ole kavatsusliku tähendusega arhitektuurile enam kohta, arhitektuurist on saamas puht kogemuslik distsipliin, mis põhineb mõjuväljadel. Architectural Association’i õppejõuna on ta tegelenud just ühisosa otsimisega vormiliste eksperimentide ja kultuurilise konteksti vahel. Info, mida parameetrilise tarkvara abil ruumi keelde tõlkida saab, on piiratud. Sellest, et vorm vastavalt käsiteldava ala klimaatilistele ja pinnavormilistele eritingimustele parimal võimalikul viisil ümber kohaneb, ei piisa. Kultuuriliste paradigmade näol ei ole tegu mõõdetava suurusega, need nõuavad endiselt tunnetuslikku lähenemist, konteksti tundmist. 

Roland Snooks
Marcelo Stamm
Tom Kovac
Leon van Schaik
Karl Chu
Jeffrey Kipnis
Igasuguse liikumise esilekerkimine ühiskonnas tõendab kollektiivse arusaama olemasolu. Kultuur kasutab alati parimat kättesaadavat tehnoloogiat. Kiviajal kasutati kivi tööriistana, tänapäeval on võimalik vaadata näiteks sedasama mikroosakeste megastruktuuri seninägematul skaalal ja õppida selle bioloogilistest protsessidest. Olles tekkinud ilma mõttejõu ja disainita, on bioloogilised protsessid sageli intelligentsemad kui inimaju töötulemused. Neisse generatiivsetesse järgnevustesse on optimaalsus sisse kodeeritud. Sellega seoses on kaasaegses arhitektuuris pead tõstmas bioloogilistest mikrostruktuuridest lähtuv arhitektuurikäsitlus – biomorfoloogia. Sellest järgmine samm on aga kanda vormiliste iseärasuste asemel arhitektuuri üle üksnes bioloogilise uurimistöö käigus leitud printsiip. Sellise meetodi eestkõneleja Roland Snooks osales ka 100 Year City workshop’il, kus ta rõhutas iseäranis bioloogiliste protsesside võimet üheaegselt eri skaaladel toimida. Sedalaadi lähenemisega otsisid vastavust ka Eestit esindanud projektid „mariBIOr” ja „Manibor”, mis juhindusid vastavalt luukoe ja bakter Paenibacillus vortex rakutüpoloogiast ning tulid välja Maribori linnaga koos arenevate kohanemisvõimeliste planeerimisstrateegiatega. Hoolimata projektide katsetuslikkusest pälvisid need professionaalset kriitikat ja sütitasid edasiviiva diskussiooni. 

Märgiliseks kujunes arhitektuurikriitik Jeffrey Kipnise küsimus, kas linnu saab üldse strateegiliselt planeerida. Mis saab siis, kui planeerimises tsentraalne reguleeriva institutsiooni parameeter ära kaotada? Sedalaadi radikaalsete tulevikustsenaariumite koostamine on väga õpetlik mõtteharjutus, mis võiks Eesti arhitektiõppe põhiprogrammiski sees olla. Tervitatav on workshop’il tõdetu, et olgu osaliste töömeetodid kui tahes erinevad, räägime siiski sama keelt. Analoogselt põnevad arutelud vallandunuks küll tõenäoliselt ka konkreetsema peateemaga arhitektuuribiennaali raames. On ju biennaal olemuslikultki arhitektuuriavalikkuse common ground, ilma, et ta seejuures loosunglikult seda nime peaks kandma.
 
Luu paranemis-protsessist lähtuv visiooni-projekt  'mariBIOr' loob Maribori linna poolitava Drava jõe kohale omalaadse ökosüsteemina toimiva sildadevõrgustiku, mis ei tee linnale ettekirjutusi, vaid areneb ühes sellega. 

(projekti autorid: Johanna Jõekalda, Harri Kaplan, Laura Linsi, Kristjan Männigo, Tiia Vahula)


artikkel ilmunud ajakirjas MAJA 3-2012 (73).

Sunday, November 4, 2012

tulge külla musid!
















kuna täna oli imeilus päev
ja kuna ma otsustasin seda tähistada muu seas selliselt,
et tegin teile temaatilistes toonides flaieri,
et te ikka teaks, kui väga ma teid külla ootan.

ps. sellestsamast kodust on lähiajal lähemaidki ülesvõtteid tulemas.

Friday, November 2, 2012

õde mul.

















ja vaat kus ei ole vaat ei üht erinevust meie moes ja maneeris!