ja ma loodan, et te ikka kindlapeale vaatasite etv-st just äsja 'tallinna sümfooniat',
millele kunagi läinud aegadel siinveergudelgi tähelepanu sai pöörat.
mina sattusin alles lõputiitrite ajal peale.
see igavene ajavahe !!
aga homme kell 12.45 näitavad veel.
lisaks juhtunule olen hakanud ka neid asju ära unustama, mis alles juhtumata.
Wednesday, November 14, 2012
Sunday, November 11, 2012
Tuesday, November 6, 2012
arhitektuursest intelligentsist. intelligentsest arhitektuurist.
piltlikul moel on augustikuine Veneetsias-käik sellesse blogisse jõudnud juba 3 korral.
kuna arhitektuuri-biennaal on veel viimast kuud üleval, siis on viimane
aeg sõnaski teada anda, mida ma sellest kõigest ikkagi arvan ja mis asjus seal ise üles astusin.
Tänavuse
arhitektuuribiennaali teemavalik Common Ground pakub lugematul
hulgal tõlgendusvõimalusi. Minu jaoks on selles paljususes
loetavaim biennaali kuraatori David Chipperfieldi taotlus vaadata
mööda professioonisisesest hierarhiast. Paludes arhitektkonna
nooblitel esindajatel lavalt publiku sekka astuda, püüab ta muuta
biennaali etenduseks, kus ei ole eestkõnelejaid ega pealtvaatajaid.
Püstitatakse küsimus, mis keelt räägitakse siis, kui loobutakse
tiitlitest, unustatakse hinnangud, tegeletakse esindusliku asemel
igapäevasega. Ka ühises keeles peetud kõnelustes ei saada
üksteisest alati ühtmoodi aru, vaieldakse aga üksnes teemadel,
mida ühtmoodi oluliseks peetakse.
Enam kui konkreetsed
ekspositsioonid, läksid mulle korda avamisürituste käigus peale
satutud arutelud. Giardini välilaval peetud programmilisi
diskussioone kammitsesid paljuski viisakusväljendid, Backstage
Architecture’i-nimelisel kohtumisel nähtud esitlused olid
võrdlemisi projektikesksed, emotsionaalsetest aruteludest kantud
Dark Side Club’i üritustele võis ligi pääseda vaid hea
õnne korral, Sloveenia paviljonis aset leidnud 2112Ai [Architectural
Intelligence] 100 YC [100 Year City] nimelise sümpoosioni
kohta on mul aga öelda üksnes kiidusõnu. RMITi arhitektuurikooli
Sloveenia päritolu professori Tom Kovaci korraldatud üritus oli
avamisnädala keskmes ning tõmbas ligi suurriikide paviljonidega
võrdsel hulgal külastajaid. Sümpoosioni aruteludele olid toiteks
sadakond planeeringulist tulevikuprojekti, seal hulgas kaks Veronika
Valgu ning Toomas Tammise juhendamisel valminud visiooni. Kõik tööd
tegelesid käesoleval aastal kultuuripealinna tiitlit kandva Maribori
linnaga ning valdavalt oli tegu suurejoonelisemate
planeerimisstrateegiate väljatöötamise raames läbi viidud
tudengiprojektidega. Tööde tõsiseltvõetavust kinnitab juba
asjaolu, et enamikku neist presenteerisid – nagu oma hingeasja –
professorid ise.
100 YC 2112 AI
sümpoosion Sloveenia paviljonis A+A galerii ruumides |
100 Year City projektid põhinesid valdavalt
keerukatel andmestruktuuridel ja olid loodud parameetrilise tarkvara
baasil. Tarkvara ei asenda üheski etapis mõtlemist, aga võimaldades
hoomata infohulkasid, millest inimmõistus üle ei käi, on see
komplekssete ruumiliste eesmärkide saavutamisel ometi vältimatu
vahend. Skriptimistehnikate laialdasest levikust ja oskamatust
kasutamisest välja kasvanud estetistlikud arhitektuursed lahendused
on muutnud inimesed parameetrilise disaini suhtes mõnevõrra
skeptiliseks. Kõikidel nähtustel esineb aga kaheldava väärtusega
kõrvalvorme ja eks ole küündimatuid katsetusi tehtud teisteski
arhitektuurivaldkondades. 100 Year City tööde
disainiprotsessidel hoidis selles osas kontrollivalt silma peal RMITi
innovatsiooni õppetooli professor Leon van Schaik, kes ei anna
hetkemoodidest juhinduvatele „moodsa aja maniakkidele” sugugi
armu. Parameetrilise disaini tegelikud tagamaad on kahtlemata sügaval
esteetiliselt ekstravagantse pealispinna all. Sootuks olulisem on
selle võime materjali- ja energiakulu kontrollides disainiprotsessi
optimeerida ning resultaati lihtsa vaevaga ümber kohandada.
Arhitektuuristiilid ei kujune kunstlikult, nad on lihtsalt üks vorm
näitlikustamaks ühiskonna arengustaadiumit. Neile pakutakse
püsimajäämiseks kohta ainult juhul, kui nad on oma ajastu
kontekstis arusaadavad.
Ikka ja jälle
kerkis aruteludes esile küsimus, kelle formalism siiski parem on.
Sedalaadi aruteludel ei saagi tõenäoliselt olla ühesemat vastust
kui näiteks küsimusel, milline klassikaks saanud stiilidest on
parim. Professorite vankumatu sisemise veendumuse tõttu oli ka seda
sorti mõõduvõttu nauditav kõrvalt vaadata. Tegu oli paljuski
maitseküsimuste lahkamisega. Hoolimata levinud väitest on just
maitseküsimused need, mille üle vaieldakse ja intellektuaalsel
tasemel vaidlus on ikka edasiviiv. Iseäranis siis, kui seda toetab
biennaalil ilmekas väljapanek, nagu näiteks arhitektuuribüroo Zaha
Hadid Architects partneri Patrik Schumacheri puhul. Ühes Zaha
Hadidiga kureerisid nad Arsenale Corderie saali intelligentseid
vormiloomisvahendeid käsitleva näituse, mida pean selle tundliku
läbitöötatuse tõttu üheks tänavuse biennaali võluvaimaks.
Ekspositsiooni keskmes on metallelementidest ruumiinstallatsioon
Arum, seda toetab ühel pool vormialase uurimistöö dokumentatsioon,
millega tõstetakse au sisse vanameistrite Frei Otto, Felix Candela
ja Heinz Isleri materjali- ja struktuuripõhiseid vormi tuletamise
teooriaid. Kõrvuti ajaloolise uurimistööga esitletakse suurte
laitmatute abstraktsete makettide näol ka enda panust vastavasse
vormiuuringute lukku. Kogemuspõhise installatsiooni tagamaad saavad
igakülgselt avatud – tervik töötab veatult.
Mõne saali kaugusel
asub Farshid Moussavi ekspositsiooniruum, mis teiseneb tema
loomingust tuttavate tekstuuride projektsioonide mõjul pidevalt
ümber, tõstatades küsimuse kollektiivse arusaama võimalikkusest
arhitektuuris. Farshid Moussavi, kelle koos Alejandro Zaera-Pologa
valminud Yokohama terminalihoonet peetakse parameetrilise
arhitektuuri esimeseks ehitatud manifestiks, usub, et kultuuri
fragmenteerumisega on kaduma läinud ka inimeste ühised ootused
arhitektuurile. Sellega seoses ei ole kavatsusliku tähendusega
arhitektuurile enam kohta, arhitektuurist on saamas puht kogemuslik
distsipliin, mis põhineb mõjuväljadel. Architectural
Association’i õppejõuna on ta tegelenud just ühisosa
otsimisega vormiliste eksperimentide ja kultuurilise konteksti vahel.
Info, mida parameetrilise tarkvara abil ruumi keelde tõlkida saab,
on piiratud. Sellest, et vorm vastavalt käsiteldava ala
klimaatilistele ja pinnavormilistele eritingimustele parimal
võimalikul viisil ümber kohaneb, ei piisa. Kultuuriliste
paradigmade näol ei ole tegu mõõdetava suurusega, need nõuavad
endiselt tunnetuslikku lähenemist, konteksti tundmist.
Roland Snooks Marcelo Stamm Tom Kovac Leon van Schaik Karl Chu Jeffrey Kipnis |
Igasuguse liikumise
esilekerkimine ühiskonnas tõendab kollektiivse arusaama olemasolu.
Kultuur kasutab alati parimat kättesaadavat tehnoloogiat. Kiviajal
kasutati kivi tööriistana, tänapäeval on võimalik vaadata
näiteks sedasama mikroosakeste megastruktuuri seninägematul skaalal
ja õppida selle bioloogilistest protsessidest. Olles tekkinud ilma
mõttejõu ja disainita, on bioloogilised protsessid sageli
intelligentsemad kui inimaju töötulemused. Neisse generatiivsetesse
järgnevustesse on optimaalsus sisse kodeeritud. Sellega seoses on
kaasaegses arhitektuuris pead tõstmas bioloogilistest
mikrostruktuuridest lähtuv arhitektuurikäsitlus – biomorfoloogia.
Sellest järgmine samm on aga kanda vormiliste iseärasuste asemel
arhitektuuri üle üksnes bioloogilise uurimistöö käigus leitud
printsiip. Sellise meetodi eestkõneleja Roland Snooks osales ka 100
Year City workshop’il, kus ta rõhutas iseäranis
bioloogiliste protsesside võimet üheaegselt eri skaaladel toimida.
Sedalaadi lähenemisega otsisid vastavust ka Eestit esindanud
projektid „mariBIOr” ja „Manibor”, mis juhindusid vastavalt
luukoe ja bakter Paenibacillus vortex rakutüpoloogiast ning
tulid välja Maribori linnaga koos arenevate kohanemisvõimeliste
planeerimisstrateegiatega. Hoolimata projektide katsetuslikkusest
pälvisid need professionaalset kriitikat ja sütitasid edasiviiva
diskussiooni.
Märgiliseks kujunes arhitektuurikriitik Jeffrey
Kipnise küsimus, kas linnu saab üldse strateegiliselt planeerida.
Mis saab siis, kui planeerimises tsentraalne reguleeriva
institutsiooni parameeter ära kaotada? Sedalaadi radikaalsete
tulevikustsenaariumite koostamine on väga õpetlik mõtteharjutus,
mis võiks Eesti arhitektiõppe põhiprogrammiski sees olla.
Tervitatav on workshop’il tõdetu, et olgu osaliste
töömeetodid kui tahes erinevad, räägime siiski sama keelt.
Analoogselt põnevad arutelud vallandunuks küll tõenäoliselt ka
konkreetsema peateemaga arhitektuuribiennaali raames. On ju biennaal
olemuslikultki arhitektuuriavalikkuse common ground, ilma, et
ta seejuures loosunglikult seda nime peaks kandma.
(projekti autorid: Johanna Jõekalda, Harri Kaplan, Laura Linsi, Kristjan Männigo, Tiia Vahula)
artikkel ilmunud ajakirjas MAJA 3-2012 (73).
Sunday, November 4, 2012
tulge külla musid!
kuna täna oli imeilus päev
ja kuna ma otsustasin seda tähistada muu seas selliselt,
et tegin teile temaatilistes toonides flaieri,
et te ikka teaks, kui väga ma teid külla ootan.
ps. sellestsamast kodust on lähiajal lähemaidki ülesvõtteid tulemas.
Friday, November 2, 2012
Subscribe to:
Posts (Atom)