Sunday, March 18, 2012

mittemidagiütlev linn.


kunagi sai lubatud tulevikus oslo linna massehituse teemat puudutada.
tänane päev näibki see tulevik olevat.

60ndate aastate oslos oli usk corbu unelmaisse sama suur nagu mujalgi. metroosõit 5. liinil viib kõigile teada heaoluühiskonnast mõnevõrra tundmatuma heaolu keskele, kus kohtuvad mass- ja elamuehitus ja teevad nad seda kaunis radikaalsel moel. nimelt asetseb ammerudis kooslus riigi mõõdutundetumatest paneelikatest ja iseäralikumatest elamutest. paneelikad on anonüümsed nagu teisteski riikides. ja üheperemajad samuti anonüümsed, seda aga seesugusel moel, mida ma enne näinud ei ole. terves suburbis ei avane tänava poole eiüht akent, kõik nad on suunatud aialappidesse, aialapid ise varjuvad kõrgete mustate plankude taha, laudis imiteerib profiilplekki, hooned on identsed, keskkond kordab ennast, tänaval vastutulev härra inglise keelt ei räägi, teine teed juhatada ei oska. tekib mõte, et äkki on seesugune elamusüsteem ainus, mis radikaalse massehitusega kokku kõlab. mõningail juhul saab kehva linnalist olukorda parandada üksnes negatiivse omaduse võimendamisel.



No comments:

Post a Comment